Kuidas nii juhtus, et ma osalesin Eesti filmides ja sarjades, töötasin teatris ja andsin välja muusikat, kuid otsustasin lampi, et nüüd hakkan hoopis igapäev joogat tegema? No tegelikult see ei juhtunud üleöö. Mitu asja viis selleni, et ma tahtsin pausi! Miks seda jagada?
No sellel on ka mitu põhjust! Esimene on see, et äkki siis keegi veel, kes tunneb, et elu viskab kaikaid kodaraisse ja täpselt ei tea mida edasi teha, leiab julguse võtta paus ja proovida midagi uut. See uus ei pea olema muidugi jooga, aga kui see on jooga, siis oled oodatud joogakoolitusele. Kuid, enne, kui sa saaksid midagigi otsustada, ma siis räägin, millest kõik algas.
Esimeses joogatunnis käisin ma üle 15-aasta tagasi ülikoolis, kuid see ei jätnud mulle suuremat muljet. Ilmselt ma ei olnud selleks veel valmis. Aga teine kokkupuude oli palju elavam.
Ma reaalselt ei suutnud maha rahuneda. Üldse. Mu aju ei suutnud olla rahulik. Mitte kunagi. Ja ma läksin joogasse - ilmselgelt mitte vabatahtlikult, aga sõbranna kutsus. Ja kõige eriskummalisem asi juhtus - mu aju rahunes maha. Ma sain kohe aru, et see on midagi, mida ma pean veel ja veel tegema.
See, et ma lõpuks õpin joogaõpetajaks, koolitajaks, psühholoogiks ja lõpuks teadlaseks, seda ma muidugi ei osanud ennustada. Alguses ma tahtsin lihtsalt suuta rahulikult olla kasvõi natukenegi aega. Ja seda ma sain igas jooga tunnis.
Teine põhjus on võibolla veidi piinlik… ilmselt olen ise kohas, kus tahan aru saada, miks ma tegin nii suure hüppe tundmatusse. Ja kui mulle vahel ka sotsiaalmeedia närvidele käib, siis see hea omadus sellel on, et ta hoiab mind vastutusel. Ma lubasin teiega jagada, seega pean ka ise selle analüüsi ette võtma.
Veidi üle 10-aasta tagasi olin mitmes teatritükis peaosas, osalesin telesaates Tähed Jääl ja Eesti Laulul… Kuid siis tuli väike paus. Vat Teatri lavastus Liblikapüüdja mängis oma viimase etenduse, kuskile uude telesaatesse ei kutsutud ja Eesti Laulu finaali ei pääsenud…, seega…
…sõitsin mõneks ajaks Eestist ära. San Franciscos tegin pea iga päev joogat ja armusin totaalselt sealsesse joogastuudiosse ja tagasi tulles Eestisse jäin joogat igatsema ja üksi kodus praktiseerima.
Isegi, kui ma ei tahtnud minna enam lavale ja ma ei teadnud, mis ma siis selle asemel peaksin tegema, siis joogatades tundus miski selgem. Küll ma ei teadnud mis, aga teadsin, nähes FB-is joogakoolituse kuulutust, et ma tahan sinna minna!
Kuniks ma välja mõtlen, et mis edasi.
Muide see oligi täpselt seesama joogakoolitus, mida ma nüüd ise meie stuudios läbi viin ;) Aga alguses ma ei plaaninud muidugi seda hakata tegema, ma tahtsin lihtsalt rohkem joogast teada saada!
Ma ei tea, kas selline tundmatusse hüppamine on sulle tuttav?
Ma võtsin selle otsuse vastu, et lähen joogakoolitusele, aga mul ei olnud veel plaani, kuidas ma selle jaoks raha kogun. Otsustasin vastu võtta kaks suuremat tööd, mis ei olnud seotud absoluutselt näitlemisega vaid hoopis projektijuhtimisega. Mõtlesin, et iseenesest olen ju iseenda jaoks terve oma teadlik elu juhtinud projekte - et anda oma plaat välja, et teha valmis muusikavideosid ja isegi etendusi.
Seega pool aastat pühendasin ennast iluuisutamise maailmasse ja pool aastat laskesporti, et siis minna joogakoolitusele.
Ootamatult teenis see otsus lausa kahte huvi korraga, kuna lisaks uutele oskustele sain veel täiustada projektijuhtimise oskust ja julguse avada ka enda joogastuudio (kus teen nüüd ise joogakoolitusi).
Olgu, nüüd hüppan olukorrast ette. Aga jah, selleks, et maksta joogakoolituse eest, oli vaja minna tööle, aga seekord oli seda otsust teha kerge ja mõnus, sest teadsin, et ma ei otsusta eluks ajaks midagi, vaid konkreetse eesmärgi nimel.
Ja vahepeal muidugi oligi mõte, et äkki peakski hoopis hakkama projektijuhtimisega tegelema, aga ei, mul oli vaja seal koolitusel ära käia! Tundsin seda kutset nii tugevalt.
Veidi nagu väiksena, kui oli vaja turul lilli müüa, et hiljem jäätist osta :D tead seda tunnet? Lihtsalt seekord olid panused suuremad…
Mul ei olnud joogakoolitusele minnes plaani hakata tegelikult joogat õpetama. Ma tahtsin ilmselt leida selgust selles, et mis ma üldse teha tahan oma eluga, aga samas tahtsin ka mingi joogaseeria saada selgeks, et siis kodus omaette seda praktiseerida.
Aga eks ma ei kujutanud ette, milline sõit see 21 päeva saab olema! Suutsin kolme nädala jooksul läbi elada iseenda erinevaid tujusid nii palju, et viimasel nädalal, kui jalgrattaga kimasin stuudio suunas, tundsingi lõpuks selgust.
Ja see selgus oli, et aastaid näitlejana tegutsenuna olin ma oma siiski suutnud kuidagi kaotada oma mängurõõmu. See oli asendunud suure ja halli lavaärevusega, mida tundus lihtsam vältida, kui sellest läbi minna. Teha head nägu ja naeratada, selle asemel et lihtsalt lubada endal ebamugavuses olla. Mul ei olnud ka vahendeid.
Ja nõnda joogat praktiseerides hakkasin siis vaikselt neid vahendeid õppima, et kuidas saada ärevusega hakkama nii, et ma suudaksin (ilma oksendamata 😃) uuesti kunagi lavale minna.
Uh, ja eks ma olen ka vahel juba läinud. Kuigi enamasti siiski õpetaja või koolitajana. Mulle meeldib joogakoolitustel jagada ka enda seda ärevusega toimetamise teekonda, kuna olen avastanud, et päris paljud õpilased samastuvad sellega. Või kuidas sulle tundub?
No kui sa otsid ka muutust või lihtsalt selgust, siis vaata meie koolitusi www.inbodhiyoga.com/tallinn
Comments