• Marilyn Jurman

Alexis Kreus

Millal algas mu iganädalane tee joogasse, mis rahustas mu peas taldrikuid kokkulöövaid ahve?

Minu esimene kogemus joogaga oli umbes kümne aastasena, kui mu ema mind tundi kaasa võttis. See oli Hatha jooga, mis andis mulle teiste trennide vahele mõnusalt puhkust, nagu mäletan seda enda jaoks olevat. Sel hetkel ma ilmselt isegi ei mõistnud veel, miks ma sinna tundi lähen, kuna füüsiliselt ootas mu rüblikumeel mingit suuremat pinget, kuid pärast tundsin end kirjeldamatult hästi.

Vahepeal siiski jäid mõned aastad vahele, kus tegelesin võrkpalli, tantsu ja kergejõustikuga, et endast üleliigne energia välja pressida. Olles aus, siis siiani mulle meeldib jooga kõrvale ka HIIT-, barre- ja poksi treeningud, sest aktiivne meditatsioon aitab mul kiiretel ja kaootilistel aegadel ärevusega võidelda. Ühel hetkel, olles lõpetamas ülikoolis Jätkusuutliku arengu eriala, tundsin, et mu keha hakkab väsima lõpututest trennidest ning vajab uut rütmi, mis maandaks mu väsimatut meelt. Taasleidsin enda jaoks Vinyasa, mis andis mulle füüsilist koormust, tõi mind läbi painustuste lähemale oma naiselikkuse keskmesse ning avardas mu südameruumi andes koha mu sisehäälele. Matist sai mu turvaline paik, mis võttis mind alati vastu sellisena nagu ma olin, ja lasi mul end vaikselt lahti harutada. Mu sees hakkas küpsema tunne, et tahaksin õppida joogaõpetajaks, et jagada seda tunnet, mida mina matil tunnen ja tuua see inimestele lähemale.

Olles töötanud paljudes erinevates kohtades, mis mind vaimselt kulutasid ning hingele suurt vastu ei pakkunud, sain ühel kevadel elult võimaluse võtta paus ja esitada endale küsimus- mis on see, mis mulle rõõmu toob? Ühe hetkega oli see vastus nii selge, et läbi nii paljude aastate oli jooga mind alati kandnud ja mu elus olemas olnud. Peale viiteteist aastat praktikat lõpuks läksingi Inbodhi joogaõpetajate Ashtanga Vinyasa 200-tunnisele kursusele ja sealt edasi Lastejooga koolitusele.


Ja siin ma nüüd olen- valmis Teiega seda rõõmu jagama!

11 views

Recent Posts

See All